Meie kõigiga juhtub, et hommikul oled täis energiat ning valmis panustama maailmale aga õhtuks on vahel akud täiesti tühjad. Ma ei mõtle sinu ei telefoni ega sinu auto akusid. Sa ise oled lihtsalt totaalselt väsinud ja kurnatud.
Kui sa uurid raskeid kurnavaid päevi lähemalt, siis võid avastada intensiivsuse, mis täis emotsionaalseid olukordi. Jah, oleme õppinud selliseid olukordasid paremini või halvemini juhtima: keelt hammaste taga hoidma ja sellega emotsioone alla suruma aga õhtuks on tulemused näha.
Kui sa ainult veidike muretsed mõne olukorra või kohtumise osas versus kui sul on mure lähedase haiguse osas pikemat aega.
Ärevus ees ootava väikese esinemise pärast versus sul on ees ootamas raske ja pikk kohtuprotsess.
Vihastad hetkeks autoroolis ees oleva sõitja manöövri osas versus pead pärast vihast kõnelust terve päev istuma samas toas selle kolleegiga.
Nende emotsioonide pikaajalist mõju on võimalik näha suisa inimese näost, mõnikord vaatab ta meile ka peeglist vastu.
See muutus näos võib olla nii suur,
et me küsime: „Mis sinuga juhtunud on?“
Õhtul koju tulles, keskkond vahetub. Me oleme püüdnud luua omale meeldiva sisustuse, ümbruse, mis aktiveerivad meil meeldivad emotsioonid. Me peaksime tundma ennast hästi.
Loodetavasti tunned sa ennast hästi oma pereliikmetega ega pea liikudes töölt koju minema justkui vihma käest räästa alla.
Kui oled päeva intensiivsetest emotsioonidest rahunenud ja taastunud ning istunud söögilaua taha, esitab sinu elukaaslane sulle hoolitsevalt ja heatahtliku küsimuse:
„Kallis, kuidas sul tänane päev möödus?“
Sa meenutad, räägid talle, mis kõik juhtus ja need emotsioonid aktiveeruvad uuesti. Sa tunned, et justkui uuesti oleks koormatäie sõnnikut kaela saanud. Ka sinu vestluskaaslane saab sellest emotsioonist tahtmatult osa. Vaatamata tema headele püüdlustele aktiveeris ta tahtmatult selle küsimusega jälle selle kurnava emotsiooni.
Pärast sellist küsimust, meenutamist ja päeva sündmuste jagamist tunnevad ennast halvasti mõlemad pooled kuigi tahtmatult.
Kui olukord rahuneb ja õhtused tegemised viivad tähelepanu mujale võib olukord taas hullemaks minna.
Heliseb sinu telefon ja sinu sõbranna või ema võib täiesti tahtmatult küsida sama küsimuse:
„Kuidas sul tänane päev läks?“
Meenutus, sündmuste jagamine
ja jälle tunned sa end „halvasti“.
Kui me teadvustaksime seda, kuidas see ebameeldiv emotsioon aktiveerub, siis me õpiksime fookust viima teistsugustele objektidele või seda sündmust mitte meenutama.
Lihtsalt vii oma tähelepanu mujale,
näiteks meeldivale sündmusele, mis täna juhtus.
Sa võid avastada, et meeldiv emotsioon,
mis selle sündmuse järel tekkis aktiveerub taas.
Selline lähenemine on väga praktiline ja paljud mittepõdejad ja mittekannatajad on sellise oskuse omandanud kas teadlikult või alateadlikult.
Tundub kerge küsimus ja lihtne vastus. Kas pole?
Aga ma küsin teistmoodi: „Kui sul on see sama raske olukord, sündmused oleks samad aga sul ei oleks neid ebameeldivaid emotsioone. Kas sa ka siis kannataksid?“
Võta omale mõni minut ja kujuta ette mõni raske vestlus keerulise inimesega, kuid kujuta, et sa jääd täiesti neutraalseks. Väljaspool sind on torm, aga sina ei ärritu, vihastu. Sa näed kõike adekvaatselt, vastad asjalikult ja ratsionaalselt, sa jääd rahulikuks ega tekita konflikte, mida hiljem võiksid kahetseda.
Sama olukord automaatselt aktiveerunud emotsioonidega versus neutraalselt, asjalikult ja adekvaatselt.
Kas sul ei tundu, et kui sul NEID
automaatseid emotsioone ei aktiveeru,
et siis sa ka ei kannata.
Olukord võib olla keeruline, aga sa ei võimenda probleemi oma kannatama panevate emotsioonidega.
Kindlasti oled sa märganud, et osad inimesed keerulistes olukordades „ei tõmba oma saagi käima“ – nad ei käivitu emotsionaalselt. Nad ei suru emotsiooni maha, nad on jätkuvalt empaatilised, mitte külmad ja kalgid, aga neil ei aktiveeru automaatselt ärritavad, vihastavad, hirmutavad, ärevad emotsioonid.
Kas sul ei ole tekkinud küsimust: „Kuidas nad seda teevad?“ või
„Kas ma saaks ka kasvõi mõnest
sellisest automaatselt aktiveerivast
emotsioonist vabaneda?“
Üks asi on kujutada lahendus ette, teine asi on seda praktiliselt osata.
Võib arvata, et see on võimatu, sest kes meist poleks proovinud kriisi või konflikti olukorras rahulikuks jääda. Võimalik, et sa oled seda püüdnud samuti ja vahel on see õnnestunud, vahel mitte.
Kuid selliste inimestega olen ma palju koos tegutsenud.
Ja nad on omandanud oskuse
VABASTADA AUTOMAATSELT
ÜLES KERKIVAID EMOTSIOONE.
See koostöö kujuneb efektiivseks, tulemuslikuks ja meeldivaks.
Pange tähele, nad vabastavad teatud objektidega, suhetega, tegevustega, mõtete üles trigerduvad emotsioonid. Teine Inimene jääb oma tahkude, suhtumistega alles, aga vastavaid emotsioone automaatselt enam üles ei kerki.
Mida rohkem sa avastad selliseid automaatselt üleskerkivaid emotsioone eri eluolukordades ja neid trigereid vabastad, seda rohkem jääb alles neid emotsioone, mis sul on meeldivad. Negatiivsete ja meeldivate emotsioonide proportsioon muutub. Need inimesed on öelnud, elu muutub iga vabastamisega ühe rohkem elamisväärsemaks.
Selline inimene kulutab üha vähem ja vähem energiat intensiivsetele ja tihti negatiivsetele emotsioonidele ning tema hommikuks täislaetud akud püsivad õhtuni paremini täis.
Loomulikult kui automaatselt aktiveerub rõõm või entusiasm või heatahtlikus, siis seda vabastama ju ei pea. Kui aktiveerub ärritus, viha, pahameel, kriitilisus või ükskõiksus, masendus, laiskus, melanhoolia, siis need on võimalik neid avastades lihtsalt vabastada.
Kuidas seda teha, õpetasin 2-3 novembril ja 9-10 novembri veebikoolitusel.
See kursus ei lõpe nendel kuupäevadel, vaid järgneb veel 6 korral praktikumidega kuni tehnikad töötavad praktiliselt. Kuni on selge, kuidas automaatselt üleskerkivad emotsioonid, mis kurnavad sind, väsitavad, ärritavad, pahandavad praktiliselt vabastada.
Praeguseks on kursusele registreerumine lõppenud, järgmine võimalus on talvel.
Annan sellest teada ja oled siis oodatud praktiseerima ja vabastama!
Toomas Õunap
Vaata minu kursusi SIIT
